Tervitused sõpradelt

Lugupeetud vallavolikogu
Olen Anneli Arro, Pühajärve Põhikooli vilistlane (lõpetasin aastal 2002), gümnaasiumi lõpetasin Otepääl aastal 2005.
Praegu olen lõpetamas Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala käsitööringi juhendajana. Kõrgkooli lõpetamine tähendab võimalust teha otsus ning valik, kuhu liikuda edasi, kus luua pere, kus hakata tööle.
Otepää ja selle ümbrus on minu lapsepõlvekodu. Mind kutsub sinna tagasi.
Kuid fakt on see, et puhtalt nostalgiast ma oma tulevikku ei vali. Mulle on oluline perekond, tahan elada maal, ma tahan, et mu lapsed saaksid käia väikses koolis kodu lähedal. Tahan, et nad võiksid saada sealt hea hariduse, mis veel tähtsam- harituse. Tahan tugevat ja kokkuhoidvat kogukonda, kes jagab minu väärtusi, tahan tugevat ja kokkuhoidvat kooli oma lastele. Ma tean, et seda kõike saaks mu tulevane perekond Pühajärvelt.
Pühajärve Põhikool on üks väga tugevalt allajoonitud plusse Otepää valla poolt. Võin kahjuks kindlalt öelda, et ilma selle koolita mina oma peret Otepääle ei loo, ükskõik kui palju ujulaid või spordiradu seal on.

Siinkohal esitan valda sissekirjutatuna oma kindla soovi, et Pühajärve Põhikooli ei suletaks.

Kooli sulgemine poleks ainult vastuolus praegu vallas elava kogukonna sooviga, see oleks vastuolus ka sinna tagasitulijate soovide ning ootustega vallale.
Mulle meeldiks näha, et minu kodukohas tegutseb ühtehoidev ning mõistlik vald, kes seisab kõigi oma elanike eest ning kuulab nende soove.

Jõudu ning mõistust soovides
Anneli

__________
Tere

Kirjutan teile, et jagada teile oma tuge ja teadke, et Pühajärve koolipere ja lapsevanemad ei ole üksi, vaid kaasamõtlejaid ja tunnustuse jagajaid on ka mujal Eestimaal.

Olen ise Pühajärve kooli vilistlane ja olen uhke, et sain nii ilusas ja koduses koolis käia.
On lõpetanud selle kooli minu isa ja tema õed ehk minu tädid ja onu. On lõpetanud selle kooli minu õde ja nüüd käivad tema lapsed seal koolis. Kahjuks on minu elutee viinud mind kodust kaugemale, aga ka mitte nii kaugele et, mind ei huvitaks, mis seal kodukandis tehakse ja korda saadetakse. Ja võib-olla pidigi see nii minema, et saaksin teile tuge pakkuda siit kaugemalt. Alati saan teada mida põnevat seal koolis tehakse ja korda saadetakse. Olen tunnustusega jaganud neid ideid ja uudiseid ka oma sõpradele.

Öeldakse, et kui jälgid mängu kõrvalt, siis näed teise pilguga kui ise selles mängus osalejana. Jah, mõne muu kohapealt võin nõustuda, aga seekord mitte. Mul on kahju vaadata kuidas Eesti riigis ja ühes vallas astutakse samasse ämbrisse, kuhu nad on juba mitu korda astunud. Ja tulemus ei ole olnud mitte paremuse poole, vaid ikka halvemuse poole.
Kahju, et suured inimesed mängivad oma mänge oma enda laste arvelt. Kes on kannatajad? Ikka oma enda lapsed. Lapsed on ju meist väiksemad ja neile ju pole antud sõnaõigust, nad peavad kõik välja kannatama ja nad kannatavadki.

Olen oma eluteega jõudnud Setumaale. Olen väga õnnelik taluperenaine. Peale selle on mul 4 toredat last, hea abikaasa ja meeldiv töö. Mida inimene veel unistada suudab. Poeg on 14 ja kõige väiksem 3 aastane. Vahepeale jäävad veel 5 aastane ja 9 aastane. Nagu minu ema armastab öelda et lapsed- need on eluõied, korjad kimbu kokku ja kingid vanaemale.

Aga minu lugu seisneb selles. Kui oli aeg esimene laps saata Obinitsa põhikooli, ei näinud me ette, et ühel heal päeval ja õige ruttu tuleb tal sealt koolist ära minna. Kuna kool suletakse laste vähesuse ja mis iganes põhjusel. Õnneks sai laps käia seal kolm aastat ja siis pidi ta valima kas 7 km kaugusele Meremäe kooli, 25 km Vastseliina kooli või 10 km Oravale. Siis valis laps, et tema valib Vastseliina.

Aga miks pidi üldse laps valima? Miks ei võinud siis jääda? Toodi igasugu põhjuseid ja põhjendusi, aga kinni see kool pandi. Ei kuulatud lapsi, ei lastevanemaid ega oldud millegagi nõus. Ühesõnaga meist sõideti üle.

Nüüd tahan öelda, et kui on valida, kas panna kinni põhikool või sulgeda keskkoli osa siis mina hääletan keskkooli osa sulgemise poolt. Sest väike laps olgugi, et tal võib olla samapalju maad mõlemasse kooli olla, läheb parema meelega oma kodukooli, kus ta on juba lasteaiast saati käinud mängimas ja tutvust tegemas, kui ta viia võõrasse majja, kus on kõik võõras ja uus. Tema jaoks on juba esimesse klassi minek suur ja natuke hirmutav kogemus.
Meie SUURED inimesed seda ei taju, aga meenutage natuke enda esimest koolipäeva. Kui kõvasti me hoidsime ema isa käest kinni kui koolimaja uksest sisse astusime?

Tekkis teil küsimus, aga Meremäe oli ju lähemal? Aga kui palju läks üldse Obinitsast Meremäe kooli? Enamus lapsi läks kas Vastseliina, Oravale või Võrru. Ja see ei ole veel kõik. Sellega kaasnes veel vallale lastevanemate välja kirjutamine vallast, kuna vald ei kompenseeri ju bussisõitu. Nii tegime ka meie.
Nüüd lähevad minu poeg ja tütar hommiku kella 7 paiku koduuksest välja, et minna bussipeale. Kooli jõuavad nad 8.20. Teate kui raske on teise klassi lapsel tulla nii vara ülesse ja kooli minna? See on karm.
Ja kõik jälle suurte inimeste mängude ja heaolu rahuldamiseks.

Minu mõte on selles, et teha kõik võimalik ja võimatut, et hoida põhikoolid alles. Et teie või teie lastelaste väikesed poisid ja tüdrukud ei peaks tõusma nii vara, et minna teisele poole valda kooli. See kes on põhikooli juba lõpetanud, ei vaja enam nii kõvasti ema käest kinni hoidmist kui esimesse või neljandasse klassi minev laps.

Seda enam, et olete nii tugev ja ühtehoidev jõud, et mingi väljapääsu leiate te ikka.
Teil on veel aega, et kõik jõud ja õigusorganid üles äratada. Ei tohi esimese kinni löödud ukse taha passima jääda, vaid avage uuesti ja uuesti. Uskuge, lõpuks peavad nad teid kuulda võtma ja teiega koostööd tegema.

Tooge fakte, näiteid ja selge nägemus oma soovidest. Ja andke enda ja valla tegemistest teada ka tervele Eestimaale. Ärge häbenege abi palumast.


Olen mõtetes teiega ja mõtleme ikka positiivselt sest see viib ikka sihile.

Palju päikest Teile kõigile.

Evelin Turvas (neiupõlvenimega Metsar)