Nii küsis mu Pühajärve põhikooli 3.klassis käiv 10 aastane poeg reedel koolist koju tulles. Ta silmast jooksid pisarad kui ta vanaemale ütles: „Vanaema, kool pannakse kinni!“
Mu 3 aastane poeg käib Pühajärve kooli juurde kuuluvas lasteaiarühmas. Igal hommikul kui keerame lasteaia maja ette hõikab ta :“ Hurraa, lasteaed!“ ja jookseb uksest sisse, sest ta teab, et trepil ootab teda õpetaja, kes teeb ukse lahti ja naeratades ütleb: „Tere hommikust!“ ning kui õpetaja veel ei ole jõudnud vastu, siis mu väike poeg ootab ja ütleb, et ma ei saa üles minna, sest keegi pole mul veel vastas.
Vahel kui lähen kooli, oma suuremale pojale järgi ning küsin ükskõik kellelt - mööda jooksvalt lapselt, üheksanda klassi poisilt, mõnelt õpetajalt, kas olete näinud, kus mu poiss on, siis osatakse juhatada.
Me kolisime 3 aastat tagasi Tallinnast ära, kus eluaeg elanud olime. Plaanisime ehitada oma maja Otepääle ning oma elu Lõuna-Eestis sisse seada. Selleks, et oleks rahulikum, lastel parem ning kogu me vaba aeg ei mööduks Tallinna liiklusummikutes või Tallinn-Tartu maanteel Lõuna-Eestisse sõites.
Meil ei olnud Tallinnast tulles eelistusi, millisesse Otepää kooli oma laps esimesse klassi panna. Olime koos töötanud Otepää Gümnaasiumi lõpetanud inimestega, kes olid väga toredad. Kui küsisime erinevate kohalike inimeste käest, kuhu kooli nemad lapse paneksid, siis sageli oli vastus, et Pühajärve kooli, sest see on väiksem ja sõbralikum. Vaatasin internetist järgi, et see kool on saanud Presidendi Kaunima kooli auhinna ja läksimegi seda kooli ka vaatama.
Astusime terve perega sinna kooli sisse ning infolauas oli üks sõbralik ja naeratav inimene, kes küsis, kuidas meid aidata saab. Meid juhatati kohe kooli sekretäri juurde, kuna direktorit tol päeval ei olnud. Rääkisime temaga koolist ja selle võimalustest – algkoolile on pikapäevarühm, palju tunde toimub õues, kool on loodusharidusliku suunaga, palju käiakse ekskursioonidel (mis enamasti on lastele tasuta, sest õpetajad kirjutavad raha saamiseks projekte), igal aastal lähevad lõpetajad edasi õppima nii Nõo Reaalgümnaasiumi, Tartusse Treffnerisse kui ka kutseõppesse.
Lisaks soovitati laps ikkagi veel tuua eelkooli, et ta saaks tundma oma õpetajat ja klassikaaslasi.
Kõndisime koolis ringi, kus eriti lahedad olid kooli seintel olevad graffiti laadis joonistused. Graffiti kooli seinal- kujutate ette!?...
Jah, sest see on Pühajärve kooli traditsioon, et iga lõpetav üheksas klass jätab endast maha just sellise seinamaalingu nagu nemad tahavad. See kõik oli nii uskumatult lihtne, soe ja sõbralik, et otsus oma laps sinna kooli esimesse klassi panna sündis kõhkluseta.
Terve esimese klassi sõitsime igal hommikul 50 km Tartust Sihvale ja lõuna ajal tagasi, et laps saaks Pühajärve koolis käia. Meie kodu Mäha külas ei olnud veel valmis, aga me ei tahtnud, et laps peaks kooli vahetama hakkama. Meid vaadati kui hulle, aga samas oli lihtne, sest Tallinnas sõitsime Nõmmelt kesklinna tööle 40-50 minutiti, kuid Sihvale, Pühajärve koolini sõiduks kulus 36 minutit. Ja te teate ju ise, kui ilus on see Lõuna-Eesti kupliline maastik.
Mu lapse koolimaja taga on ilus loodus – metsaserv ja lagendik. Kui läksime oma lapsele kooli järgi, märkasime, et üle lumise lagendiku jooksis rebane. Isa hõikas, näe rebane ja laps vastas, jah, ma tean, siin käivad kogu aeg kitsed ka!
Nagu muinasjutt - mitte trammid, trollid, autod, porine lumi, vaid lumivalge sillerdav lumi, suusrada ning lagendik, kus käivad metsloomad. Me olime väga õnnelikud, et meie lapsel on selline kooli ümbrus.
Meie lapse klassis käib 11 õpilast ja õpetajal on nende kõigi jaoks aega. Me teame kõiki lapsi ja nende vanemaid. Õppimine on väga intensiivne, sageli jõutakse mõne peatüki võrra kiiremini edasi kui Tallinna kesklinna eliitkoolis, kus meie pereema sama vana õetütar käib. Seega, on meil olemas võrdlus ja kinnitust, et ka väikses maakoolis saab samaväärset haridust kui Tallinna eliitkoolis.
Laste sünnipäevad on lihtsad – kooli viiakse kommi ja tehakse kõigi poolt väike kingitus. Ei ole vaja peaaegu sundkorras korraldada sünnipäeva tervele klassile nii nagu Tallinnas lasteaias see kippus olema.
Me pole veel kordagi 3 aasta jooskul kuulnud, et mu laps ei taha kooli minna. Seda kinnitavad ka faktid, sest kooli sisehindamise 5 aasta võrdluses tahavad üle 85% lastest ja õpetajatest hommikul kooli või tööle minna.
Meie väiksema poja lasteaiarühmas on 18 eri vanuses last. Sealjuures ka paar hariduslike erivajadustega last (sh venekeelsest perest pärit laps). Nende õues mängimise koht on Eesti kaunima järve-Pühajärve äärne männik, seal on puu, kus saab kiikuda ning puu juurte all koobas, kuhu end peita.
Lasteaiarühm käib kooli võimlas võimlemistunnis ning tunnevad end koolimajas väga turvaliselt. Lihtne näide, mu tol ajal veel 2,5 aastane poeg tahtis jõulupeo ajal juua. Hakkasin temaga söökla kraanide juurde minema, aga ta marssis õpetajate tuppa, võttis sealt topsi ja lasi endale ise juua. Nad pidid seal kogu aeg pärast võimlemistundi joomas käima! Lasteaialapsed õpetajate toas!
Kõik kooli peod toimuvad koos lasteaiaga. Pidude eeskavad on pikad ja sisukad. Kevadisel emadepäeva peol oli meil külas ka Tallinna vanaema, kes ütles, et sellisel koolipeol oli ta viimati siis, kui lapsena ise veel Tartu lähedal külakoolis käis.
Me teame igal hommikul, et lapsed on hästi hoitud ja neil on hea. Terve päeva jooksul ei ole vaja muretse ja algkooli last telefoni teel õpetada ning juhendada. Sest suurem poiss on pärast tunde pikapäevarühmas, kus ta õpib, siis läheb jalgpalli trenni ning seejärel väikevenna juurde lasteaeda mängima, kuhu neile pärast tööpäeva lõppu järgi läheme.
Need on väärtused, mis meile on olulised ja põhjused, mis meid Pühajärve Põhikooli küljes kinni hoiavad. Me teame, mida tähendab suures lasteaias ja suures koolis käimine. Meie vanem laps on käinud suurtes lasteaedades nii Tallinnas kui Tartus. Täna me teame ka, milline on väikene maakool ja mis on erinevused suure ja väikese vahel. Me ei ole kahetsenud, et Tallinnast ära tulime ning ei kibele ühtegi linna tagasi. Me oleme oma valiku teinud, meie pere väärtustega sobib väiksem rohkem, sest väike on sageli oma sisult palju suurem.
Perekond Reedi
12.11.11
Jaagandite pere lugu
Meie pere kolis siiakanti poolteist aastat tagasi. Me tulime Tallinnas maale selleks, et elada looduse keskel ja hingata puhast õhku.
Me mõlemad abikaasaga oleme pärit maalt ja õppinud oma kodule lähimas koolis. See haridus oli piisav, et pääseda ülikooli omandama soovitud eriala. Seepärast oleme alati olnud seisukohal, et kes õppida tahab, saab õppida igas koolis. Seepärast ei pressinud me ka Tallinnas oma lapsi eliitkoolidesse, vaid nad õppisid oma kodule kõige lähemal asuvas piirkonnakoolis.
See oli muidugi suur kool (tol ajal 4 paralleeli algklassides). Kõige raskemaks algklassilastele olid vahetunnid, sest lärm oli väga suur ja seda vaatamata sellele, et algklassid asusid eraldi uues – vastvalminud õppehoones. Palju lapsi klassis (s.t. seadusega lubatud 24) tähendab ka tihedat konkurentsi laste vahel, omavahelist võrdlemist ja võistlemist õpetaja tähelepanu pärast. Hea närvikavaga lapse teeb see tugevamaks, nad õpivad võistlema ja elus paremini läbi lööma. Nõrgema närvikavaga lastele, aga mõjub see kindlasti negatiivselt. Nad muutuvad kinnisteks, ebakindlateks ja nende enesehinnang langeb. Madal enesehinnang takistab elus õigeid eesmärke seadmast ja ellu viimast.
Meie vanem poeg sattus seal koolis n.ö. raskesse klassi. Seal oli mitu käitumishäiretega last, kes segasid õpetajal tunde andmast ja õpetaja enamus tähelepanu koondus nendele lastele. Minu poeg on alati olnud tubli ja ta sai ise hakkama, õppis hästi ja oli klassi parimate hulgas. Tema omandas selles klassis kindlasti iseseisvust ja läbilöögivõimet.
Meie vanem tütar sattus n.ö. hästi heasse klassi. Seal olid hästi toredad, sõbralikud ja ühtehoidvad lapsed, kes kõik peaaegu eranditult õppisid hästi, olid aktiivsed ja hästi tublid. Ometi tekkisid just temal enesehinnangu probleemid. Ta tundis, et ta ei ole kõige parem, alati oli keegi temast tublim või andekam. Teda häiris ka tohutult vahetundide lärm ja tõuklemine.
Maale kolides olime me väga rahul, et meie piirkonnakool on Pühajärve Põhikool, kus õpib vähe lapsi, kus on juba ainuüksi selle fakti tõttu rahulik ja sõbralik õpikeskkond. Lisaks head ja pühendunud õpetajad, kes väiksema laste arvu puhul saavad veelgi pühendunumalt oma tööd teha, sest nad ei pea aega raiskama korrapidamisele klassis ja nad jõuavad tähelepanu pöörata kõikidele lastele.
Muidugi oli mul hirm kuidas mu lapsed uues koolis kohanevad. Ma ei ole ise elus pidanud seda kogema, aga mäletan selgesti neid lapsi kes tulid uutena minu kooli ja kui raskesti nad omaks võeti. Aga ma pean ütlema, et see hirm oli täiesti alusetu.
Juba 1. septembril oli kõik hirm kadunud. Klassijuhatajad tulid peale aktust kohe meie juurde, viisid lapsed oma uude klassi ja tutvustasid klassikaaslastele. Kõik oli äärmiselt sõbralik ja kodune. Lapsed olid üllatunud, et õpetajat saab kutsuda eesnimega mitte perekonnanimega, et õpetaja kohtles last kohe kui võrdne võrdset. Klassikaaslased tahtsid kohe kõik sõbrad olla, uut õpilast ei tõrjutud kuidagi.
Esimese kuu jooksul olid neil selged kõik koolis õppivad lapsed esimesest kuni üheksanda klassini. Seda, et mu tütrele see väike kool meeldima hakkab, teadsin ma kohe. Ta saab siin silma paista, esineda ja ilma hirmu tundmata olla selline nagu ta on. Ta on muutunud enesekindlamaks ja säravamaks. Poja suhtes oli mul suurem hirm, tal jäi vanasse kohta maha palju sõpru ja kuna ta on ka kinnisema iseloomuga, siis ei teadnud ma kui hästi ta uusi sõpru leiab. Ometi sujus ka temal kõik probleemideta. Kui tal sel suvel lõi välja heinatolmu allergia, siis ütlesin talle, et näe sina pead linna tagasi kolima. Siis tema vastus oli, et mitte mingil juhul. Järelikult on siinseid sõbrad paremad ja elu maal meeldib rohkem kui linnas.
Mul on ka 2 lasteaias käivat last. Kuna nemad olid siia kolimise hetkel 3- ja 5-aastane, siis nende kohanemise pärast ma hirmu ei tundnud, sest selles vanuses on vanemad veel olulisemad kui sõbrad. Kui kuulsin, et siinses lasteaias on pererühm ja nad saavad koos lasteaias käima hakata, siis teadsin et mul ei ole vaja ka 3-aastast eraldi n.ö. lasteaiaga harjutama hakata, sest tema varem lasteaias käinud polnud. See on tõesti nagu üks suur pere kus suuremad aitavad ja õpetavad ka väiksemaid. Kui esimesel peol nägin, et ka 3-aastased teevad etendustes kaasa, olin väga positiivselt üllatunud, sest varasem kogemus näitas, et samavanuste laste rühmas 3-aastased vahivad esimesel peol ainult oma emasid ja unustavad igasuguse kaasategemise.
Kahju ainult, et need lasteaia ruumid on nii kitsad ja ahistavad, praegu nad saavad vähemalt kooliruume lisaks kasutada (võimlat ja aulat). Sel aastal käib meie vanem lasteaialaps eelkoolis. Kuni eelmise nädalani oli see minu arust kõige ideaalilähedasem olukord ühele kooliminevale lapsele. Eelkool toimub samas koolihoones millega ta on juba tuttav lasteaia üritustelt, sama õpetaja juures kes hakkab teda õpetama, samas klassiruumis, nad lähevad sinna ise lasteaiast, vanematel pole vaja eraldi last kooli sõidutada. Ei mingit koolimineku stressi lapse jaoks.
Kuigi meil läks elukoha ja kooli vahetamine väliste probleemideta, ei tähenda see siiski, et kooli vahetamine lapsele kerge on. Sest kui paar kuud peale kooli algust selgus, et kooli tahetakse sulgeda ja lapsed peaksid uuesti kooli vahetama, olid nad väga hirmunud ja olid pigem nõus vanasse kohta tagasi kolima, kui jälle uue kooliga harjuma. See hirm on neis siiani sees ja see ei kao kuni see olukord ei lahene kindlalt ja turvaliselt. Aastakeste võrra edasi lükkamine ei kaota seda hirmu. See hirm on kindlasti sees ka õpetajatel ja ükski hirm ei saa ei lapsi ega õpetajaid mõjutada positiivselt.
Ma soovin väga et see hirmuga valitsemine kord lõppeks, sest iga lapsevanema ülesanne on tagada oma lapsele turvaline elukeskkond. See on loodusseadus ja selle nimel me oma pesakondi ka lõpuni kaitseme.
Lilit Jaagant
15.11.2011
15.11.2011
Meie pere lugu Pühajärve kooli jõudmisest, seal olemisest ja sinna jäämisest
Ühel heal päeval, kui pealinnas oma vanimale lapsele sobivat kooli otsisin, mõistsin, et see kool ei asu selles linnas. Ise olen õppinud suures koolis – minu klassi tähistas täht „E“ ja klassikaaslasi oli algklassiaastatel pea 30 ning hiljem veelgi rohkem. Mul ei tule meelde, et oleksin esinenud koolipeol.... mul on klassikaaslasi kellega olen vahetanud vaevalt paar sõna... mulle võõraid koolikaaslasi oli koolis rohkem kui neid, keda nimepidi tundsin... võis mööduda nädalaid ilma, et oleks avanenud võimalus klassi ees vastata... jne-jne. Oma lapsele kooli otsides tahtsin midagi muud. Leidsin linna piiril väikese 6-klassilise mõisakooli, mille klassi põrandat ehtis koduse olekuga kaltsuvaip! Kodusteks ja sõbralikeks osutusid ka õpetajad ning klassikaaslased. Täpselt sellist kooli ma otsisingi. Mu pelglik laps harjus kooliga septembri lõpuks – ise olin rõõmus, et läks suhteliselt ruttu. Ainukeseks puuduseks oli keeruline ühistranspordiühendus selle linnaservaga. Lihtne, kui sul on üks laps, keda iga päev liinil kodu-kool-trenn-kodu vedada, aga meie peres oli samal ajal veel ka 5- ja 1-aastane laps. Kuna taksojuhi amet ei olnud mu unistuste amet ja hing ihkas suurest linnast ära, otsustasime alustada oma kodu rajamist Otepää valda.
Olin taas sobiva kooli ning seekord ka lasteaia otsingul. Lappasin telefonikatalooge ja püüdsin leida infot siinsete koolide ja lasteaedade kohta. Minu meeldivaks üllatuseks asusid mõlemad meie uue kodukoha vahetus läheduses! Esimene klass lõpetatud, klassikaaslaste ja õpetajaga raske südamega hüvasti jäetud, sõitsime oma kila-kolaga Lõuna-Eestisse. Esimese tähtsa asja võtsime kohe ette – külastasime uut kooli ja kohtusime uue õpetajaga. Ma ei tea, kumb meist rohkem pabistas – mina või laps... aga koolist lahkusime rahuliku ja meeldiva tundega, et sügisel uuesti tulla. 1. septembri lähenedes olin eelmise õppeaasta alguse kogemust arvestades valmis lapse jaoks uuest ja keerulisest olukorrast tekkida võivate kõhuvalude, palaviku ja erinevate meeleoluhäiretega võitlemiseks. Mu võidurelvastumine osutus asjatuks – laps tuli teisel koolipäeval koju, saatjaks uus klassikaaslane, ja teatas: „Emme, siin koolis on nii head lapsed!“ Nüüdseks õpib see poiss põhikooli viimases klassis ja kujutage ette – head hinded on nende klassi poiste seas in ja kolmandik poistest mängib vabariiklikul tasemel puhkpilli! Spordi poole pealt on popid meeskonnamängud korv- ja jalgpall ning leidub Tartu suusamaratoni läbijaidki.
Muretult läksid ka kahe noorema lapse lasteaia-aastad. Mul on tunne, et Pühajärve lasteaias käivate laste puhul ei saa esimesse klassi minnes rääkida kooliga kohanemisest, sest kõik nad on kooliga, sealse personali ja teiste õpilastega kohanenud juba lasteaias käies. Pühajärve lasteaia ja kooli ühistöö on imetlusväärne! Mu nooremad lapsed olid kooli minnes julged ja rõõmsad ning ei ole siiani olnud veel päeva, mil nad ütleks või võiks kahtlustada, et nad ei taha kooli minna. Esimesi kokkupuuteid Pühajärve kooli ja lasteaiaga meenutades tuleb meelde just soe vastuvõtt täiesti võõraste inimeste poolt. Need ei olnud suusoojaks öeldud viisakused vaid seda siirast soojust on siiani näha laste õpitulemustes, tahtmises kooli ja lasteaeda minna ning nende silmades. Mul on hea meel, et mu lapsed on saanud võimaluse esineda igal koolipeol; tunda ja teada kõiki koolikaaslasi, õpetajaid ja koolitöötajaid; nad on nö luubi all igas õppetunnis; nad on tundnud tunnet „kogu klass tuli mulle külla!“ või „käisime kogu klassiga õpetajal külas!“; nende pilt on olnud oma kooli päeviku kaanel... Jah, ka mina sain selgeks matemaatika valemid, keemia reaktsioonivõrrandid ja võõrkeeled, aga tunnen kuivõrd palju on minu lapsed saanud oma koolist eluks vajalikke oskusi, mida mina õpin alles nüüd täiskasvanuna.
Pühajärve kooli leidmisest ja seal õppimisest oli eespool juttu, aga kahjuks ei oska ma täna öelda midagi sellesse kooli jäämisest. Kas oled kunagi pidanud lõputuna näivat dialoogi väikese lapsega, kes iga su väite ja vastuse peale küsib: „Aga miks?“ Mul on suur hunnik väiteid koolipidaja poolt, millele olen sunnitud nagu väike laps miksitama, sest ma ei saa aru! Kahju, et koolipidaja käitub laste ja nende vanematega samuti nagu laps – vaatab lakke ja pakub kodutöö tegemata jätnud koolipoisina huupi vastuseid. Miksid ei lõppe enne, kui saame aruka vastuse. Kooliteemalises dialoogis, mida on juba paar head aastat peetud valla ja kogukonna vahel on vald võtnud „ära-sega-mind-kas-sa-ei-näe-et-mul-on-tähtsamadki-teha-kui-sind-kuulata“ seisukoha. Laste puhul sellist kasvatusmeetodit pidevalt rakendades võivad tagajärjed olla suhteliselt kurvad... Täiesti arusaamatu on tugeva, hästitoimiva ja Eesti mõistes keskmise suurusega maapõhikooli sulgemise mõte omavalitsuse poolt, keda KOV-ide analüüsi järgi edestavad võimekuselt vaid pealinna satelliitvallad ja mõned suured linnad. Loodan südamest, et pean selle viimase lõigu Pühajärve kooli jäämisest kunagi ümber kirjutama – ka nooremad lapsed tahavad oma kooli lõpuni käia. Mitte kiusu või jonni pärast vaid see kool on neile parim.
Daine Kiho
20.11.2011
Siit siis veel üks lugu...
Elukäik tõi meid Otepää valda juba 1999 a. detsembris. Meie - pere lapsevanemad käisime tööl Tartus ja minu lapsed käisid samuti Tartus koolis - Tamme Gümnaasiumis. Esimesel aastal viisin igal hommikul tütre kooli, kuna ta käis õhtupoole koolis, siis pidin ta enne vanaema juurde viima ja sealt läks laps edasi ise kooli. Õhtul ootasin, kuna lapsel kool läbi sai ja siis sõitsime lõpuks koju. Poeg otsustas, et tema sellist sõitmist ei talu ja jääb vanaema juurde. Otsus sündis ka seetõttu, et Otepääl polnud võimalusi sellisel tasemel sportimiseks nagu laps senini harrastanud oli. Ta tegeles korvpalliga juba 1.klassist saadik ja oli 13.aastaselt jõudnud juba väga heale tasemele. Suurt rolli mängis ka sõpruskond ja tuttavad, keda lapsel Otepääl paraku polnud.
Mina käisin Tartus tööl kuni 2006. aastani, tütar aga pidanud sellisele eluviisile vastu ja otsustasin lapse panna Otepää Gümnaasiumi. Paraku selgus aga tõsiasi, et Otepää Gümnaasium on täis – polegi kohta! Praegu tundub see uskumatu, aga nii see oli. Siis kuulsin teiste Otepää tuttavate käest, et Sihval on „väike“ armas kool – Pühajärve Põhikool. Esmalt saatsime vanaema „maad kuulama“ ja peagi saime teada, et ka Pühajärve koolis on väga palju lapsi, aga üks pereliige mahub neile kindlasti juurde.
Nii algaski meie pere suhe Pühajärve Põhikooliga. Juba esimesel päeval, koolist tulles oli tütar üliõnnelik: „Emme see on nii armas kool, siin on nii tore ja ma sain juba nii palju sõpru!“ Kui senini olid lapse hinded väsimatusest ja elutempost sõltuvalt väga kehvaks läinud, siis stabiilsuse saabumisel läksid hinded paremaks ja laps ise oli üliõnnelik. Talle meeldis kõik selles koolis – õpetajad, koolikaaslased, traditsioonid ja ühised pereüritused ning peod.
Varsti tuli aeg astuda gümnaasiumi, ka selles valikus jäi Otepää Gümnaasium alla. Tütar valis Ülenurme Gümnaasiumi!
2001. aastal sündis meil poeg. Peagi tuli hakata mõtlema, kuidas tema haridustee kulgeb? Esialgu panime lapse Tartusse „Kannikese“ lasteaeda. Peagi selgus, et selline suur lasteaed on meie lapsele liig mis liig! Juba esimestel päevadel, kui lapsele järele läksin, avastasin, et poeg on üleni hambajälgi täis!? Selgus, et üks laps „teritabki oma hambaid“ teiste peal! Kuna piisavatele märkustele olukord ei lahenenud, hakkasime alternatiivvõimalust lasteaia kohale otsima Otepääl. Saimegi lõpuks koha “Pähklikese“ lasteaias. Kuna ise elasime samal tänaval, kus lasteaed asus, siis oli see äärmiselt mugav. Lasteaed oli armas ja lapsesõbralik, kasvatajad hoolivad ja õpetavad, ei mingeid probleeme nagu Tartus. Silma jäi aga üleüldine remondivajaduslik olukord, mis oleks olnud Otepää valla lahendada. Katus oli väga halvas seisus, vesi jooksis lausa elektrijuhtmetele. Pidevad abipalved vallale, ei lahendanud olukorda. Samuti tegi murelikuks lasteaia asfalteeritud ala, mis oli auklik ja lastele ohtlik. Lasteaia katus on küll tänu eurotoetustele tänaseks uus, aga asfalttee on ikkagi samas seisus!
Poja koolitee alguses seisime jälle valiku ees – kuhu kooli laps panna? Kuna olime vahepeal kolinud Vidrike külla ja meie perel olid suurepärased kogemused Pühajärve kooliga, siis ei tekkinud hetkekski kahtlust, milline kool valida. Kuni tänaseni oleme Pühajärve Põhikooliga väga rahul ja tunneme ennast suure pere liikmetena. Ma ei mäleta, et oleksin niipalju kooliüritustest osavõtnud, kui Pühajärve koolis. Isegi iga 1.september on eriline nagu saadaks jällegi last 1.klassi! Kõik lapsevanemad, sõbrad, sugulased ja nii väiksed kui ka suure lapsed on koos igal Pühajärve Põhikooli suurüritusel – tarkusepäev, jõulud, kevadpidu.... Kõik peod on väga hästi ja lausa südame häälega ettevalmistatud - see kõik tekitab sooja tunde ja pisargi tuleb silma. Ära märkima peab veel pikaajalised koolitraditsioonid – koolitee alguses oma kivi saamine, päevikukaane kujundamine, põhikooli lõpetajate grafitite tegemine kooliseinale ning lõpuks kivi uputamine Pühajärve.
Siit küsimus, kas me tõesti saame sulgeda südametult ja läbimõtlematult sellise kooli, kus on oma traditsioonid, nii pikk ajalugu ja nii südamlik koolipere? Üks lapsevanematest on Otepää vallale esitanud kalkulatsiooni kulude kohta, millest järeldub, et rahaline võit koolide ühendamisel polegi nii suur. Pealegi on kindel, et kogu kogukonna lapsed ei lähe Otepää Gümnaasiumi. See pole õiglane, et volikogu teeks otsuse enne, kui vastatakse lapsevanemate ja õpetajate küsimustele ning tehakse aruanne, kus on kõik kulud/tulud/kokkuhoid arvudes paberile pandud.
Kuigi ma kahtlen, et vald suudabki vastata!? Minul on juba piisavalt kogemusi, et inimeste kirjad ja mured jäävad „hüüdjaks hääleks kõrbes“. Hiljuti suleti, valla ja arendaja vaheliste arusaamatuste tõttu, meie kodutee.
Hetkel on tee küll avatud, tänu meediakärale, aga siiamaani on teadmatus, mis saab edasi?
Nii ongi Otepää vallas tekkinud meie pere jaoks äärmiselt keeruline olukord.
Tahad koju minna, on tõkkepuu ees... ja peagi vist...tahab laps kooli minna, on koolimaja uks lukus...
Ausalt öeldes, ei tahagi siin vallas enam elada, kui nii edasi läheb.
Loodan aga siiralt, et saame siin kõik rahumeelselt edasi elada ega pea iga hetk mõtlema, mis instants järgmisena suletakse. Pigem võiks vald mõelda sellele, kuidas pered siia püsima jääksid – tööd ju siit ei leia!
Kõigile jõudu ja vastupidavust soovides
Signe Subi
Vidrike küla elanik ja Pühajärve Põhikooli lapsevanem
21.11.2011
Pilt läbi endise OG õpilase , PPK vilistlase ja muukeelse lapse lapsevanema pilgu läbi.
Alustasin oma kooliteed OG õpilasena ja seda tegi ka minu vend. Kuna Otepääl oli palju õpilasi ning õpetajatel polnud võimalik õpilastega individuaalselt tegeleda, jäid mõningad ained kehvemasse seisu. See aga ei mahtunud pähe OG õpetajatele, kes igaüks oma ainest maksimumi nõudsid. Ühtepidi on see mõistetav, kuid kui ainult nõuda ise kaasa aitamata, siis nii see asi ei tööta. Lõpus nähti ainult negatiivset ja oskamatust ning see, mida sa oskasid, ei mänginud enam mingit rolli. Kedagi ei huvitanudki, rääkimata sellest, et kellelgi aega oleks. Palju oli tagakiusamist ja mitte üksnes õpilaste, vaid ka õpetajate poolt oli tunda üleolekut. Kuid see mõjub noortele laastavalt. See on periood, kus lapsed vajavad enim tuge ja toetust. Raske oli olla keskkonnas, kus sind väärtusetuks peeti. OG-s oli nii õpetajate- kui õpilastepoolne suhtumine järgmine: kui su vanemad pole kõrgetel ametikohtadel siis pole sa mitte keegi! Seetõttu sai vahetatud kooli.
PPK-s oli klassikaaslaste poolt soe vastuvõtt. Klass hoidis kokku ja üksteise eest astuti välja, mida OG-s ei osanud ette kujutadagi. Kui olid õpiraskustes, olid kaaslased sind valmis alati aitama. Seda mitte ainult klassis, vaid terves koolis. Tänu PPK-le lõpetasime vennaga mõlemad põhikooli ja jäime kooliga rahule. Selle kooli suhtumine motiveeris mind ka oma muukeelseid kasutütreid samasse kooli panema. Seejuures mängis rolli ka see, et koolil on kogemusi muukeelsete lastega (soome- ning venekeelsetega). Vanem tüdruk lõpetas põhikooli Pühajärvel ning on tänu oma headele tulemustele Soomes väga hea tasemega keskkoolis. Noorem tüdruk õpib endiselt Pühajärvel ja on ääretult rahul oma kooli ja klassiga. Gümnaasiumi plaanib ta minna Tartusse! Puudub keelebarjäär, laps on õnnelik ning hinded on korras. Mida võib üks lapsevanem veel tahta.
Mõtteid:
Alati, kui kohtun Miia Pallasega, tervitab ta naeratades ja küsib: "Kuidas läheb?" Erinevalt minu OG õpetajatest, kes oma lapse klassiõele ei suuda lihtlabast "tere" -gi öleda.
Mis peaks mind motiveerima, et tahaksin oma last OG-sse panna? Suured klassid, kehv suhtumine, pikenev koolitee, halvad kogemused?
Mind kui lapsevanemat ei huvita see, et vald oma rahadega majandada ei suuda. Mind huvitab see, et mu laps kasvab heas keskkonnas.
